Kärla kooli õpilaste looming  
 
  Oskar 11/25/2017 9:23am (UTC)
   
 

 

OSKAR 



Võimatu vahetund

Ehitati kord Kairo kool. Seal oli hästi palju võimatuid asju. Lapsed tulid kooli lennates. Tunnis ei pidanud kirjutama vihikusse, sest et lastel olid automaatvihikud, mis kirjutasid laste eest. Kunstitunni ajal oli vaja automaatpliiatsit. Tuli vahetund. Lapsed tahtsid õue minna. Nad ei pidanud ukse juurde minema, sest lapsed läksid seinast läbi. Kairo kool on hästi lahe!



Kuidas elevant endale londi sai

Elas kord üks elevant. Ta kõndis nukralt ringi ja mõtles, et elevandil võiks olla pikk nina. Ühel päeval nägi ta üht inimest. Elevant tahtis temaga sõbraks saada, et nad mõtleksid, kuidas elevandile pikka nina saada. Lõpuks tuli inimesele üks mõte. Inimene hakkas nina tõmbama ja juhtus õnnetus. Nad kukkusid mäe otsast alla ja veeresid kohe vette. Vees tuli nahk lahti ja elevandil pääses lupsti nina välja. Elevandil oligi pikk nina olemas. Sellest ajast ongi elevandil pikk lont.

 

Olen leiutaja
Leiutaja on tore olla. Mul on kodus lahe leiutis. Ta nimi on robot X1000. X1000 aitas mind majatöödes. Ta pesi põrandat, võttis tolmu, pesi nõusid, tegi süüa ja viis prügi välja. Ühel päeval sai X1000-de aku tühjaks, aga mul polnud vaja muretseda, sest mul on tema jaoks spetsiaalne akulaadija. X1000 laeb kolm tundi. X1000 on lahe robot!





Talv

 
Talvel külm ja lumi maas,
linnukesed aknal taas.
Suure pekitüki panen,
ise kohe õue lähen.
Õues suured mäed-hanged,
palju lumehelbeid langeb.
Mäele kelgutama ruttan,
pärast kohe tuppa tõttan.



Kui ma oleksin draakon

Kui ma oleksin draakon, siis ma oleks oranži värvi, kolme peaga, suurte lillade tiibadega, siniste jalgadega ja pika sabaga. Ma oleksin paha, põletaksin maju, hirmutaksin inimesi ja vaidleksin oma vendadega. Ma sööksin lehti ja liha ning puid. Ma põletaksin veel metsi ja mängiksin teiste  draakonitega. Kakleksin omasugustega spordiväljakul. Tekitaksin maavärinaid. Draakon on lahe olla!



Eestimaa

Eestimaa on väikene,
ta on minu päikene.
Siin on minu armas pere,
eestlastele ütlen tere.


Eestimaal on jõed-järved,
palju metsi,palju värve.
Metsas loomad,meres kalad,
kõikjal rõõmus päike särab!


Haikud

sookurg lendab ju

tagasi meie maale
suursugune lind

sinilill õitseb
tihedas metsakeses

tore sinilill


Siil udus

Siil oli teel karupoja juurde. Mets oli
mattunud paksu uduvaipa. Äkki kuulis siil kõrva ääres hingamist. Ta hiilis kikivarvul udusse. Siil nägi kedagi lähenemas. Selgus, et see oli rebane. "Mida sina siin teed?" küsis rebane.  "Lähen karupojale külla," vastas siil. 
"Võib, ma saadan sind," palus rebane.  Siil noogutas ning nad liikusid edasi. Siil kohtas oma rännakul veel jaaniussi, konna ja jänest. Rebane nägi mingit valgust. Kui nad lähemale liikusid, nägid, et see oligi karupoja koobas. Rebane jättis siiliga hüvasti ning siil läks koopasse. Karupojal oli
vaarikamoosi üle hea meel. 


 

 

 

 

 

Raamatud omavahel

Raamatud vaidlesid ja vaidlesid., kes on parem ja tähtsam. Lõpuks väsisid raamatud ära ja jäid magama. Järgmisel päeval harjusid raamatud selle vaidlemisega juba ära. Kui raamatud kuulsid, et Martin peab enda toa ära koristama, siis olid raamatud väga rõõmsad. Martin läks kohe raamaturiiuli juurde ja pani raamatud korralikult ritta.
Raamatud olid rahul ja lõpetasid vaidlemise.


Vanapaar

Elas kord atsakas vanapaar -
matsakas moor ja vatsakas vaar.
Köögis kõik päevad veetsid nad,
praadisid aina ja keetsid nad.
Moor muudkui mooris ja vaaritas vaar,
no võis aga süüa see vanapaar!
Õhtul, kui vaar oli kurguni täis,
vaarus veel metsa ja vaarikal käis.
Moor aga küpsetas endale, tead,
sada viiskümmend moorapead.

Lõpusalm on minu kirjutatud.

Hommikul vaar oli jälle nii tragi,
vaarikad hoolsasti puhtaks siis tegi.
Moor neist vaarikamoosi keetis
ja vaariga meelsasti aega veetis.




Selle suve toredaim päev

Isa ja mina mõtlesime mopeedidega sõitma minna. Me panime ennast soojalt riidesse ja läksimegi. Me
läksime Meedla, minu onu Marguse juurde. Seal rääkisin ma oma sugulase Timoga. Siis sõitsime edasi. Hakkas hämaraks muutuma, aga me läksime ikka Nõmpale. Seal käisime Sauvere mägedel. Jälle
sõitsime edasi. Minu mopeedi bensiin oli peaaegu otsas. Me läksime Karujärvele ning lõpuks koju. See oli lahe päev!


 Minu isa

Minu isa on suur ja pikk,
tema jaoks olen kui tikk.
Minu isa uurib laevu,
magada ta saab vaevu.

Minu vanaisa on väga tore,
tööd tal kahjuks enam ei ole.
See päev oleks nagu sünnipäev,
aga tegelikult on see isadepäev!




                 
                       Imelamp

Elas kord üks mees. Ta nimi oli Tarmo ja ta elas linnas viissada aastat tagasi. Tarmo soovis kuulsaks ja rikkaks saada. Üks kord otsustas metsa jalutama minna. Kui ta oli juba metsas, koperdas ta millegi vastu. Tarmo läks vaatama, mis asi see oli. Ta sai aru, sest ta oli seda filmides näinud, et see oli imelamp!! Tarmo võttis lambi kätte ja teadis, et nüüd saab ta soovida kolm soovi. Ta soovis saada rikkaks ja kuulsaks, aga üks soov jäi järele. Tarmo mõtles, mida ta selle sooviga küll teha saaks. Tarmo läks koju ja uuris enda elutuba. Elutoas oli kõik korras. Kui Tarmo tagasi õue läks, siis kohtas ta enda vihavaenlast. Mees soovis, et tema vaenlase maja laguneks kokku. Kahjuks võttis lamp ainult Tarmo soovid ja ta maja lagunes kokku. Mehel polnud sellest midagi, sest ta oli ju rikas. Ta läks ehituspoodi ja ostis kõik vajalikud asjad. Mees viskas lambi minema, aga lamp läks vihaseks ja purustas Tarmo soovid. Nüüd jäi Tarmo kõigest ilma!



                     
  Mina ise

Ma olen keskmist kasvu poiss ja ma olen kümne-aastane. Minu nägu on ümar ja nina terav ning silmad tumepruunid. Kulmud on mul ka tumepruunid nagu ka juuksed. Suu on lai. Mul on veel suured kõrvad. Minu lemmikriided on tavaliselt lühikesed püksid ja T-särk suvel ja talvepüksid, soe fliis ja paks jope talvel. Vabal ajal kannan ma kogu aeg botaseid ning koolis on mul sandaalid. Koolis ma kannan veel teksaseid ning dressipluusi. Ma olen sõbralik ja abivalmis ning mulle meeldib nalja teha. Mulle meeldib veel ise asju välja mõelda. Minu hobid on ujumine, mopeediga sõitmine, reisimine, arvutimängude mängimine ja teleka vaatamine.


Kuidas Maa tekkis

Kunagi ammu oli ainult seitse planeeti. Siis oli universumis täiesti igav. Ainult tulnukad elasid Marsil. Nad mõtlesid veel ühe planeedi ehitada, nagu nad teisedki ehitasid.
    Tulnukad läksid kosmosest kive otsima ja leidsid miljard kilo kive. Vot sellest pidi planeedi saama! Tulnukate
president ehitas planeedi Veenuse ja Marsi vahele, aga vaja ei olnud ainult kive. Vaja oli veel niklit, rauda ja kivimeid, sest nad tahtsid, et seal areneks ka elu. Niklist ja rauast tehti tuum ja kivimitest maapind, tulnukad panid ka vääriskive planeedi sisse. 12 aasta pärast oligi planeet valmis. Tulnukapresident pani planeedi nimeks "Maakera".
     Miljonite aastate jooksul areneski seal elu. Aga seda, et tulnukad olemas olid, ei olegi keegi tõestanud, sest nad surid lihtsalt välja.

 

                              Minu ema

Minu ema on väga tore,
riiakas ta üldse pole.
Ta töötab Merinvestis,
teiste töötajatega on mestis.

Minu ema käib linnas,
vahest lähen ka mina sinna.
Minu ema nimi on Riina,
tema õe nimi on Tiia.
 
  Autorid
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

© 2008 M. Lindau
  tikk-takk, tiki-tiki-takk
  Advertisement
  Aforism
AFORISM on mõttetera, effektselt sõnastatud üldistav elutarkus. Aforism ei tõesta ega argumenteeri, vaid mõjub vaimukuse ja originaalsusega


  Almanahh
ALMANAHH (araabia k kalender) on segakogumik, mis sisaldab luuletusi, novelle, kunstitöid, jms. Seega on tänapäeval almanahh enamasti jätkväljaandena ilmuv kunsti ja kirjanduse koguteos.
  Anekdoot
... lühike naljalooke põneva või pikantse sisuga, seostub kindla isiku või päevasündmusega.
  Ballaad
... on tundeküllane, enamasti traagilis-müstilise süźee ja sünge häälestusega jutustav luultus.
Today, there have been 2 visitors (50 hits) on this page!
=> Do you also want a homepage for free? Then click here! <=