Kärla kooli õpilaste looming  
 
  Delis 09/20/2017 9:17am (UTC)
   
 

                                 Delis

 



Võimatu vahetund

Pilvi koolis on viiesaja aasta pärast uskumatud vahetunnid, kus lapsed mööda maailma ringi lendavad. Kui vahetunnid läbi on, hakkab lohel suust tuld purskama ja ta läheb tagasi kooli. Aga kui kellelegi lohet ei jätku, võib ta ühest väga erilisest uksest sisse minna ja soovida ükskõik mida. See soov täitubki. Küll see Pilvi kool on tore!


Kuidas sebra endale triibud sai

Elas kord üks sebra, kes otsustas reisile minna. Tal ei olnud muud kaasa võtta, kui ainult musta värvi pott ja pintsel. Kui asjad pakitud olid, asus ta teele. Ühel hetkel ei saanud sebra jalga maa küljest lahti. Oi, appi! Ta jala alla oli jäänud näts! Sebra haaras pintsli ja värvipoti. Samal ajal läks mööda kustnik ja sebra palus tal ennast aidata. Kunstnik tegi nii nagu sebra palus. Kui sebra vabaks sai, maalis kunstnik sebrale triibud.

 
Minu kodu haldjas


Minu kodu kaitseb haldjas. Ta on hea ja hella südamega. Tema nimi on Vesisäde. See nimi on küll imelik, aga temale see meeldib ja minule ka. Kui temaga jutule saan, on meil oma saladused, mida keegi ei tea. Vahel näitan ma haldjat ka emale, aga tema ei näe midagi. Nimelt on see nii, et täiskasvanud inimesed ei näegi haldjaid ja ega nad vist ei tunnegi nende vastu huvi. Mõnikord näitab Vesisäde mulle oma sõpru. Mõnikord on neid nii palju, et ma ei jõua neid ülegi lugeda. Ükskord  näitas Vesisäde mulle haldja printsi ja printsessi. Nad olid imeilusad ning ma ei uskunud oma silmi, kui nad mulle kassi võlusid. Ka minu haldjas oskab võluda. Näiteks ükskord võlus ta mulle nii palju raha, et see on seniajani alles. Küll need haldjad on ikka head!




Lõbus talv


Niikui koolist vabaks saan,
kutsun sõbrad õue ma.
Siis lumesõda mängime,
ja lume sees me hullame.

Veeretame lumepalle,
teeme nendest suuri trolle.
Ka poisid tulid vaatama
ja panid nimeks "Saatanad"





Kui ma oleksin draakon

Kui ma oleksin draakon, siis oleksin ma punane, musta ninaga ja mu seljal oleksid laiad okkad. Nina oleks mul sellepärast must, et ma paneksin iga päev vähemalt 100 asja põlema ja nina saakski tahmaseks. Mul oleks veel põsel kollane laik, sest oleksin tuledraakon. Ma oleksin hea, aga mu vanemad ja vanavanemad olid täis kurjust, valu, viha ja vaenu. Muidu oleksid mu vanaema ja vanaisa 10000 aastat vanad. Ja veel tahaksin ma inimeste maale reisida. See oleks tore!





Eestimaa

See on me Eestimaa väike,
kus valitseb kohati päike.
Ja saartel, kus puhub meretuul,
on kadakal sitkelt pinnases juur.

Võrumaa küngaste udune ilme,
kus orud täituvad vihmasest pilvest.
Linnad ja metsad siin kokku ei sobi,
metsad on puhtad ja linnas on sodi.

Tormidest pole siin lugugi,
neid me ei karda ju sugugi.
Eestis ma elan ja Eestisse jään,
selles ma elati kindlaks jään.


Haiku

väikene paju
seisab ta oja ääres
pehme põõsake




Siil udus

Siil oli teel karupoja juurde. Mets oli mattunud paksu uduvaipa. Äkki kuulis Siil kõrva ääres hingamist. Ta hiilis kikivarvul udusse. Udus oli üpris hirmus. Siil sammus edasi ning järsku tundis ta, kuidas külmataat ta nina puudutas. "Aa...aa...aatsihh!" kostis udust. Siilil olid seljal hirmuvärinad ning ta küsis väriseva häälega: "K...kes sa...kes sa oled?" Nüüd märkas hirmul Siilipoiss, kuidas udu kogunes ühte hulka ning sellest hakkas tekkima mingi kuju. Oh heldust! Alles nüüd sai Siil aru, kes oli teda kogu selle hirmsa rännaku ajal hirmutanud. See oli Karupoja vanavanaema hing!!! Siil oli temast Karupojalt kuulnud ning ta ütles: "T...tere, Karuvanavanaema!" Hing ütles vaikselt: "Teeree, Siilike. Kas oled eksinuud?" Siil vaatas natuke ringi ning ta nägi ainult udu ja metsa. Ta ei näinud isegi tähti. Lõpuks lausus Siil: "Vist jah." Järsku nägi ta enda ees valget rada. "Mine mööda rada, siis jõuad Karupoja juurde," ütles hing ning kadus udusse. "Oo...oota! Aga kuhu sa lähed?" küsis Siilipoiss veel viimast korda. Oi, järsku kadus valge tee ning sinna jäi ainult üks karvane pall. See värises üleni ning hakkas helendama. Kas see  on jaanimardikas? Või hoopis võlutaskulamp? Pall lendas Siili juurde ja ütles: "T...e...r...e." Siil ehmus ja pööras ringi ning ütles pallile: "Kus Karupoeg on?" Pall vastas: "Tu...le...minu järele." Sellel ajal kui pall rääkis, moondus ta väikeseks haldjaks. "Tere, Siilike! Kus sa olid? Ma otsisin sind igalt poolt." Siil nägi Karu ja andis talle moosipurgi. Nüüd võis pidu alata! Kõik kolm - Siil, Karu ja haldjas maiustasid moosiga. Mm...


Raamatud omavahel

Raamatud vaidlesid ja vaidlesid, kes on parem ja tähtsam. Lõpuks võttis sõna Loodusraamat: "Oh teid küll! Vaidlete ja riidlete. Mina olen teist kõige uuem, puhtam ja sõbralikum. Ma tulin siia alles eile." Kõik vaatasid suu ammuli, kuidas Loodusraamat tähtsa näoga nina püsti uhkustab. "Mis te vahite? Kas ma meeldin teile? Tore, sest lõppude lõpuks olen mina ikkagi parim! Küll on tore olla!" sõnas Loodusramat ja vaatas teisi. Järgmisel päeval nägid raamatud, kuidas inimesed teda tihti lugesid. On alles elu!



Tigu seenel

Ükskord läks tigu seenele.
Ta ronis üles seenele
ja mõtles : "Kõik söön ära ma!"
ning hakkas aplalt järama.

Kuuse otsas peoleo
nägi ära teo teo
ja hüüdis
"Ära tee nii,
ära
jära
seeni!"
Ei kuulnud aga tigu peoleod,
sest üldse midagi ei kuule teod.

Lõpusalm on minu luuletatud.

Teol selge siht on silme ees,
ei muuda seda ükski mees.
Ta muudkui seeni järab
ja teiste peale kärab.




Selle suve kõige toredaim päev

Ühel päeval läksime me emaga vanaema juurde.
Kui me senna jõudsime, ütles vanaema : "Tere! Kas tead, Delis, Leenul sündisid pojad." Ma hakkasin joostes kassipoegi otsima. Olin peaaegu terve talu läbi kamminud! Teadsin nüüd ainult ühte kohta, kus ma veel käinud polnud. See koht asus lambalauda pööngil heina sees. Selleks, et üles pööngule saada,  pidin ma mööda vana puuredelit sinna ronima. Kui ma üles jõudsin, ei näinud ma seal ühtegi kassi ega kassipoega. Tegin korra kassi häält ning äkki kuulsin ma kassipoja piiksumist! Ma otsisin veel ja leidsingi neli väikest karvakera. Olin nii õnnelik. Hüüdsin emale : "Ma leidsin!" Ema ei saanud aru ja tuli minu juurde. Ma võtsin ühe nunnu karvakera õrnalt kätte ja andsin emale. Ema küsis : "Mitu ja mis värvi neid on?" Ma vaatasin ja ütlesin : " Neid on neli, sinule andsin ma kirju ja siin on veel kolm musta- valgelaigulist!" Ema andis kassipoja tagasi ja läks ära. Ma imetlesin neid veel ja Leenu ise tuli ka sinna. Ta pani pikali ja pojad hakkasid nurruma. Nad olid koos nii, nii armsad!
See oli imeline päev!


Mälestusi vanaisast

Vanaisa oli tore sell,
minu vastu üpris hell.
Põses kaks lohukest,
tõi mul ikka kohukest.

Käisime koos heinamaal,
hobusega veel kaugemal.
Tegime koos õunamahla,
selle maitse väga vahva.

Lemmikkoht tal töötuba,
mammat sinna ta ei luband.
Lõpetuseks ütlen seda,
meeles ikka pean ma teda.



Väike Triinu♥


Elas kord loomaarmastaja Triinu. Ta elas ühes väikeses majas, kus oli kõik vana ja katki. See maja asus ühes väikeses linnas, mille nimi oli Ajamasin.
Ühel hommikul, kui Triinu ärkas ja kalendrisse vaatas, nägi ta, et oli 1023. aasta. "Appi! Ma jähin hiljaks! Ma pidin ju 1022. aastal Kulbi muuseumi jõudma!" käratas Triinu. Ta jooksis vannituppa ning nägi seal väikest lindu. "Kes sina oled? Ja mida sa mu vannis teed?" küsis Triinu kohkunult. Mehike avas oma suu, millest kostis õrn hääleke : "Mina? Mina olen Lällu haldjake." Triinu uuris teda ja küsis : "Tes no Lällu?" Triinul olid tähed üllatusest sassis. Ta tahtis õelda : "Kes on Lällu?" "Lällu on minu vesi. Kas saaksid mulle vett peale lasta, siis täidan ma su kolm soovi." Triinu lasi mehikesele vanni vett ja mehike lendas üles. "Aitäh! Ja mis on sinu kolm soovi?" Triinu lausus : "Uhke loss, kuldkala ja hästi ilusad riided." Haldjake viibutas sõrme ja Triinu muutus otsemaid printsessiks.
Haldjake kadus. Triinu hakkas sellest lossist tüdima ning ta kutsus haldjat. Haldjas tuli. "Ma soovin veel. Ainul ühe korra. Ma tahan kuulsust." Haldjake võluski. Triinu oli ülemaailma kuulus. Triinu soovis haldjalt veel krooni ning siis varises kogu loss kokku. Talle jäi ainult kuldkala ja ta soovis, et oleks 1022. aasta. Nüüd oligi 1022. aasta ning Triinu võis rahulikult Kulbi muuseumi minna.

Mina ise ☺

Ma olen keskmist kasvu kümneaastane tüdruk. Mul on natuke ovaalne nägu. Mu nina on peenike ja otsast natuke laiem. Silmd on mul tumehallid ja juuksed heledad. Mu suu ei ole lai. Mulle meeldivad pikad pluusid ja hallid velvetpüksid. Tavaliselt meeldib mulle talvel kanda sooje saapaid ja suvel plätusid. Kevadel ja sügisel kannan ma tosse. Iseloom on mul koolis hoopis erinev. Koolis olen ma rõõmus ja seltsiv, kuid kodus olen ma vahel natuke pirtsakas. Kodus on mul hommikul alati natuke paha tuju ning koolist koju tulles olen ma õnnelik ja hakkan kohe õppima. Vabal ajal meeldib mulle sõpradega olla ja õhtul hakkan ma lugema. Vahel meeldib mulle emaga süüa teha. Ma olen väga lõbus tüdruk.

Saaremaa

Elas kord üks saurus, kelle nimi oli Hiigel-Piiga. Ta nimi oli sellepärast selline, et ta oli kõigist saurustest kümme korda suurem. Hiigel-Piiga kandis kaasas alati roosat käekotti, mille sees oli väga palju pärmi. 
   Ühel päeval läks Hiigel-Piiga jalutama. Ta jõudis Narva ja astus kõigest kolme sammuga Pärnu maakonda. Järsku tuli ta teele hiir ning Hiigel-Piiga pillas ehmatusest roosa käekoti merre. Pärm vajus merepõhja, kuid kott tuli veepinnale tagasi. Hiigel-Piiga võttis käekoti ning läks ära. 
    Paari aasta pärast hakkas pärm mereliiva kergitama. See kerkis ja kerkis, kuni ilmus saarena veepinnale. Eestlased panid saarele nimeks Saaremaa. Nii tekkiski Saarema, kus me praegu elame.

Ema töö

Minu ema töö on põnev,

sellega ta suur sõber.

Tööl ta õmbleb, õpetab ja koob,
lapitekke juurde toob.

Tööl tubli olema peab,
seda kõike tema teab.
Töö kõrvalt on tal aega,
koos minuga lõbusalt naerda.

Kallis ema

Ema, oled kallis mulle,
mina muidugi ka sulle.
Tihti koos meil hästi lõbus,
ning toas olles väga hõdus.

Kui sinult abi küsin ma,
siis kohe kindlalt vastad sa.
Sa igast inimesest kenam,
sest oled kõige parem ema!

 
  Autorid
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

© 2008 M. Lindau
  tikk-takk, tiki-tiki-takk
  Advertisement
  Aforism
AFORISM on mõttetera, effektselt sõnastatud üldistav elutarkus. Aforism ei tõesta ega argumenteeri, vaid mõjub vaimukuse ja originaalsusega


  Almanahh
ALMANAHH (araabia k kalender) on segakogumik, mis sisaldab luuletusi, novelle, kunstitöid, jms. Seega on tänapäeval almanahh enamasti jätkväljaandena ilmuv kunsti ja kirjanduse koguteos.
  Anekdoot
... lühike naljalooke põneva või pikantse sisuga, seostub kindla isiku või päevasündmusega.
  Ballaad
... on tundeküllane, enamasti traagilis-müstilise süźee ja sünge häälestusega jutustav luultus.
Today, there have been 2 visitors (55 hits) on this page!
=> Do you also want a homepage for free? Then click here! <=