SIRLI 
Võimatu  vahetund

988 aasta pärast on  minu Ööbiku kool lahedam tänapäevast.Seal saab lennata, ujuda ja lõbustuspargis mängida ja veel saunas käia. Seal  saab ka katusele ronida. On maiustuste tuba, kus on palju šokolaadi,  komme ja kooke. Kui kõht maiustustest  täis on, siis lähed kanderaamile ja kanderaam viib su ise klassi ning kallutab toolile. Selline on minu Ööbiku kooli vahetund.





Kuidas siil endale okkad  sai 

Elas kord üks siil, kellel ei olnud okkaid . Ta läks puusepa juurde seeni varastama . Puusepp käratas karmilt, et mis sa mu imekenasid seeni sööd, neid ei olepalju! Siil kurvastas ja läks nukralt edasi. Tal polnud okkaid. Mis siil see selline on, kellel okkaid pole! Siil läks lilleteadlase Karli juurde roosipõõsasse, kuid roosi okkad jäid talle külge. Sellest ajast ongi siilil okka


Talverõõmud

Väljas sajab valget lund,
kuused näevad jõuluund.
Küll on puud lumised,
karud liiga unised.

Oi, kui suured mäed,
külmad on mu käed.
Lähen üle jäätee,
toas ootab kuum tee.



Eestimaa


Kui kaunis on Saaremaa,
siin elab mu pere ja teised ka.
Saaremaal on Kaalijärv,
kõige suurem Karujärv.

Muhu,Ruhnu,Saaremaa,
kuhu jäi siis Hiiumaa?
Kõik see tore Eestimaa,
siin ma laulan lal-lal-la.




Kui ma oleksin draakon

Kui ma oleksin draakon, oleksin nii hea, et paremat draakonit pole olemas. Aitaksin alati kõiki ja tooksin õnne. Minu värvus oleks punane ja must. Oleksin väike, umbes meeter ja pool juurde. Minu ema oleks valge-punane ja minu isa must ning punane. Minu vanemad oleksid ka väga head. Mulle meeldiks mängida ilusal murupaltsil. Ükskord juhtus nii, et vanemad läksid minu juurest ära ja jäin üksi, aga sellest pole midagi, sest üksi rännata on kõige lõbusam. Otsin endale häid sõpru. Loodan, et ka leian nad.


Olen leiutaja

Leiutaja on  tore olla.Leiutasin laheda kärbse või tulnuka moodi hea roboti.Ta oskab laulda. Tema laul on alati tüütu,aga sellest ei ole midagi,sest ta töötab hästi.Ta nimi on Eduard, aga me kutsume teda Etiks.Ta teeb köögis süüa, peseb nõusid ja vahel uinutab väikse tita ka magama. Tema pea on tavaline ilma sangata ämber, peas on rauast müts, suu on metallist, käed on rauast ja muud kehaosad on ka rauast ning jalas rulluisud. See on minu leiutis robot Eduard!!!  









Haikud

Lõhnav piibeleht
puhasvalge tal õisik
kaunis kevadlilleke.







Siil udus


Siil oli teel karupoja juurde. Mets oli mattunud paksu uduvaipa. Äkki kuulis siil kõrva ääres  hingamist. Ta hiilis kikivarvul udusse. Kui siil oli natuke liikunud, hüppas talle ette rott. Rott oli tulnud sinna jalutama. Siil ehmus ja ütles, et kas sina olid minu selja taga. Rott vastas talle, et mu sall lendas  põõsasse ning ma hüppasin sallile järele, aga ma komistasin. Palun vabandust, et ma sind ehmatasin. Nad jalutasid edasi roti pesapaiga juurde ja siil läks talle korraks külla, jõi teed ja läks siis ikka edasi karupoja juurde. Ta läks ja kohtus ussiga, kes tahtis minna hiiri püüdma. Siil leidiski enda jala juurest hiire ja andis selle ussile. Uss tänas siili ja kinkis talle ilusa puraviku. Siil muudkui kõndis js kõndis, kuni nägi koera, kes ajas kassi taga. See tundus siilile naljakas. Siil kõndis ja jõudiski karu maja juurde. Karupoeg tuli õue ja ütles siilile tere. Siil rääkis, keda ta teekonnal nägi. Nüüd läksid nad sööma. Küll oli  ikka siilil tore päev!  

Raamatud omavahel


Raamatud vaidlesid ja vaidlesid, kes on parem ja tähtsam. Lõpuks tuli Huumoriraamat ka kõnet pidama ja ütles, et miks te  nii kõvasti käsutate, kas vaiksemalt ei saa! Nii kui Huumoriraamat kõneles, ütles Armastusromaan,  kas sa siis ei näe, et mingi vana kräsu end kõige targemaks peab. Ta korrutab ainult: rariteet, rariteet, rariteet! Kui  Huumoriraamat Vana Raamatu juurde läks, ütles ta, et rariteet! Kas te ei saa siis aru, et te kõik olete omamoodi tähtsad, pole mõtet selle peale viha pidada, te olete ju raamatud. Nii lõppeski üks vihatuul ja nüüd ei pea keegi ennast tähtsamaks raamatuks. 




               Vanapaar

Elas kord atsakas vanapaar-
matsakas moor ja vatsakas vaar.
Köögis kõik päevad veetsid nad, 
praadisid aina ja keetsid nad.
Moor muutkui mooris ja vaaritas vaar, 
no võis süüa see vanapaar! 
Õhtul, kui vaar oli kurguni täis, 
vaarus veel metsa ja vaarikal käis. 
Moor aga küpsetas endale, tead, 
sada viiskümmend moorapead.

Lõpudalm on minu luuletatud

Vaar tuli koju ka
kaheksa vaarikakoogiga. 
Sõid ära kohe need 
ja tegid veel ja veel.
  


        Selle suve toredaim päev 


Ühel hommikul läksime kell 06.00 isaga kalale. Me läksime sinna kaheks tunniks.
Mina püüdsin õngega kolm ahvenat ja ühe särje.  Isa püüdis aga seitse ahvenat ja kolm särge. Ma arvan, et ka mina oleksin püüdnud rohkm, aga isa oli kade. Ta ütles, et teeme nii, et mina püüan kolm kala ära ja siis püüad sina ühe. Läksin teisele kaldale. Seal oli väike konks ja umbes kahemeetrine jõhvijupp. Mul oli kruvi taskus, siis  tegin endale ka õnge. Otsisin kõigepealt pika puupulga, siis siis sidusin jõhvi puupulga külge ja jõhvi külge naela. See nael ei läikinud ja sobis õnge jaoks. Peale naela panin ma konksu ning võtsin isalt ühe vihmaussi, mille  panin konksu külge. Püüdsingi ühe väikese särjepoja. Lõuna ajal praadis ema kalad. Minu särjest ei saanud midagi ja ma lasin ta Sõmera tiiki. Muidu oleks ta  ju ära surnud. 
Pärast lõunasööki sain ma teada, et mu tädi tuleb täna mandrilt meile. Ootasin kuus tundi ja lõpuks jõudis mu tädi Kai kohale. Ta kinkis mulle igasuguseid asju. Küll vanaema tehtud kindad, salli ja kampsuni.Tädi ise kinkis mulle ühe karvase mänguasja, mida ma kutsun Trulliks. Veel kinkis ta mulle Saksamaalt toodud kruusi, mille sees oli šokolaad. Emale kinkis ta liniku, tassi ja vennale prääksuva pardikese.
Õhtul läksime me linna Mõnusasse  Villemisse sööma.  Kell kaheksa jõudsine  koju. Vaatasime õususfilmi ja mängisime lauamängu. Peale õudukat vaatasime komöödiat. See oli väga lahe. Siis läksime kõik magama. 



         Kingitused isale 

Kaarti valmistan eilsest saati. 
Kooki küpsetab isale ema. 
Vanaema isale kirja saatis.
Õnnitles tädi ka teda. 

Lilled emaga ostsime. 
Ning kingituseks armsa kuju. 
Kingi talle pihku pistsime 
ja isal kohe rõõmus  tuju. 



   Hõbedane ja kuldne kristall 


Eelmisel sajandil leidsid Koit ja Matu jõe äärest kuldse ja hõbedase kristalli. Kuid kõik sai alguse sellest. 
 Ühel  toredal hommikul läks Koit jõe äärde ujuma ja nägi Matut, kes oli ilmatuma rõõmus. Matu oli leidnud kaks kristalli- hõbedase ja kuldse. Kuid siis mõtles Mat, et mida ma nendega ikka teen ja viskas jõkke. Kui Matu oli ära läinud, ujus Koit tasakesi ulpides kristallidelejärele ja võttis need jõe põhjast liivahunnikust ära. Matu olienne seda soovinud, et ta saaks palju raha. Kuid Koit ei teadnud seda ja soovis, et koolis oleksid kõik head hinded. 
 Järgmisel hommikul, kui lapsed kooli läksid, juhtus nii, et Koit sai kõik viied ja Matu sai ainult karistada. Sellest ajast ei võida kurjus ja vastikus headust.


             Mina ise 

Olen keskmist kasvu väike tüdruk. Ma olen kümme aastat vana. Minu nägu on ovaalne, nina on tupsus ja silmad on helehallid. Juuksed on mul pikemad, pealt heledad ja alt tumedat värvi. Minu suu on peaaegu kogu aeg naerul ning mul on ka suured kõrvad. 
  Minu lemmikriided on teksased ja lemmikpluus on must ja roosa ning ka punane ja pruun. Jalas kannan kontsakingi, aga enamasti botaseid ja koolis kingi, seelikut või pükse.
  Minu hobid on rahvatants, võrkpall. Kodus olen arvutis, tegelen hiirtega,mängin koeraga, harjutan kudumist, heegeldan, loen, abistan ema, vaatan venna järgi, teen süüa ja mängin teistega õues.   



    Kuidas tekkis Eestimaa


Oli kord üks väike saar. Seal saarel elasid ema, isa, poeg ja tütar. Kuid neil hakkas saarel igav.
  Ühel päeval tuli mehel mõte teha saar suuremaks. Selleks hakkasid nad ümberringi kive kokku tassima. Niimoodi tassisid nad terve päeva, kuu ja aasta.Aga ikka jäi saar väikeseks. Perekond koos tegi ka mitu saart. Kui perekond oli hinge heitnud, võttis selle töö enda kanda Põhjatuul. Põhjatuul puhus ee-ee-ee mulda, kuid ta puhus end tühjaks ja heitis merre. Mitmed aastad hiljem tuli Lõunatuul.Tema puhus es-te-ha-es-te-ha heina ja taimi.Ka tema lendas pärast seda taevasse. Möödus jälle paarkümmend aastat ja tuli Läänetuul puhudes i-i-i, niimoodi puhus ta loomad. Loomad hakkasid rääkima ja kuulama. Idatuul tuli kõige hiljem ja puhus eesti-eesti-eesti, loomad jätsid selle meelda.
  Lõpuks muutusid loomad inimesteks ja moondusid eestlasteks. Nii on ka praegusel ajal selle pisikese maa nimi Eestimaa. 

   Minu ema 

Minu ema on hea, 
tal tarkki on pea. 
Minu ema on väga kena,
tema üle uhke olen mina. 

Tema nimes m ja a, 
ning ka i ja r.
kõige lõpus üksik i
kokku tuleb mairi.