Delis

 

Võimatu vahetund

Pilvi koolis on viiesaja aasta pärast uskumatud vahetunnid, kus lapsed mööda maailma ringi lendavad. Kui vahetunnid läbi on, hakkab lohel suust tuld purskama ja ta läheb tagasi kooli. Aga kui kellelegi lohet ei jätku, võib ta ühest väga erilisest uksest sisse minna ja soovida ükskõik mida. See soov täitubki. Küll see Pilvi kool on tore!


Kuidas sebra endale triibud sai

Elas kord üks sebra, kes otsustas reisile minna. Tal ei olnud muud kaasa võtta, kui ainult musta värvi pott ja pintsel. Kui asjad pakitud olid, asus ta teele. Ühel hetkel ei saanud sebra jalga maa küljest lahti. Oi, appi! Ta jala alla oli jäänud näts! Sebra haaras pintsli ja värvipoti. Samal ajal läks mööda kustnik ja sebra palus tal ennast aidata. Kunstnik tegi nii nagu sebra palus. Kui sebra vabaks sai, maalis kunstnik sebrale triibud.

 Minu kodu haldjas


Minu kodu kaitseb haldjas. Ta on hea ja hella südamega. Tema nimi on Vesisäde. See nimi on küll imelik, aga temale see meeldib ja minule ka. Kui temaga jutule saan, on meil oma saladused, mida keegi ei tea. Vahel näitan ma haldjat ka emale, aga tema ei näe midagi. Nimelt on see nii, et täiskasvanud inimesed ei näegi haldjaid ja ega nad vist ei tunnegi nende vastu huvi. Mõnikord näitab Vesisäde mulle oma sõpru. Mõnikord on neid nii palju, et ma ei jõua neid ülegi lugeda. Ükskord  näitas Vesisäde mulle haldja printsi ja printsessi. Nad olid imeilusad ning ma ei uskunud oma silmi, kui nad mulle kassi võlusid. Ka minu haldjas oskab võluda. Näiteks ükskord võlus ta mulle nii palju raha, et see on seniajani alles. Küll need haldjad on ikka head!




Lõbus talv


Niikui koolist vabaks saan,
kutsun sõbrad õue ma.
Siis lumesõda mängime,
ja lume sees me hullame.

Veeretame lumepalle,
teeme nendest suuri trolle.
Ka poisid tulid vaatama
ja panid nimeks "Saatanad"




Kui ma oleksin draakon

Kui ma oleksin draakon, siis oleksin ma punane, musta ninaga ja mu seljal oleksid laiad okkad. Nina oleks mul sellepärast must, et ma paneksin iga päev vähemalt 100 asja põlema ja nina saakski tahmaseks. Mul oleks veel põsel kollane laik, sest oleksin tuledraakon. Ma oleksin hea, aga mu vanemad ja vanavanemad olid täis kurjust, valu, viha ja vaenu. Muidu oleksid mu vanaema ja vanaisa 10000 aastat vanad. Ja veel tahaksin ma inimeste maale reisida. See oleks tore!




Eestimaa

See on me Eestimaa väike,
kus valitseb kohati päike.
Ja saartel, kus puhub meretuul,
on kadakal sitkelt pinnases juur.

Võrumaa küngaste udune ilme,
kus orud täituvad vihmasest pilvest.
Linnad ja metsad siin kokku ei sobi,
metsad on puhtad ja linnas on sodi.

Tormidest pole siin lugugi,
neid me ei karda ju sugugi.
Eestis ma elan ja Eestisse jään,
selles ma elati kindlaks jään.


Haiku

väikene paju
seisab ta oja ääres
pehme põõsake



Siil udus

Siil oli teel karupoja juurde. Mets oli mattunud paksu uduvaipa. Äkki kuulis Siil kõrva ääres hingamist. Ta hiilis kikivarvul udusse. Udus oli üpris hirmus. Siil sammus edasi ning järsku tundis ta, kuidas külmataat ta nina puudutas. "Aa...aa...aatsihh!" kostis udust. Siilil olid seljal hirmuvärinad ning ta küsis väriseva häälega: "K...kes sa...kes sa oled?" Nüüd märkas hirmul Siilipoiss, kuidas udu kogunes ühte hulka ning sellest hakkas tekkima mingi kuju. Oh heldust! Alles nüüd sai Siil aru, kes oli teda kogu selle hirmsa rännaku ajal hirmutanud. See oli Karupoja vanavanaema hing!!! Siil oli temast Karupojalt kuulnud ning ta ütles: "T...tere, Karuvanavanaema!" Hing ütles vaikselt: "Teeree, Siilike. Kas oled eksinuud?" Siil vaatas natuke ringi ning ta nägi ainult udu ja metsa. Ta ei näinud isegi tähti. Lõpuks lausus Siil: "Vist jah." Järsku nägi ta enda ees valget rada. "Mine mööda rada, siis jõuad Karupoja juurde," ütles hing ning kadus udusse. "Oo...oota! Aga kuhu sa lähed?" küsis Siilipoiss veel viimast korda. Oi, järsku kadus valge tee ning sinna jäi ainult üks karvane pall. See värises üleni ning hakkas helendama. Kas see  on jaanimardikas? Või hoopis võlutaskulamp? Pall lendas Siili juurde ja ütles: "T...e...r...e." Siil ehmus ja pööras ringi ning ütles pallile: "Kus Karupoeg on?" Pall vastas: "Tu...le...minu järele." Sellel ajal kui pall rääkis, moondus ta väikeseks haldjaks. "Tere, Siilike! Kus sa olid? Ma otsisin sind igalt poolt." Siil nägi Karu ja andis talle moosipurgi. Nüüd võis pidu alata! Kõik kolm - Siil, Karu ja haldjas maiustasid moosiga. Mm...


Raamatud omavahel

Raamatud vaidlesid ja vaidlesid, kes on parem ja tähtsam. Lõpuks võttis sõna Loodusraamat: "Oh teid küll! Vaidlete ja riidlete. Mina olen teist kõige uuem, puhtam ja sõbralikum. Ma tulin siia alles eile." Kõik vaatasid suu ammuli, kuidas Loodusraamat tähtsa näoga nina püsti uhkustab. "Mis te vahite? Kas ma meeldin teile? Tore, sest lõppude lõpuks olen mina ikkagi parim! Küll on tore olla!" sõnas Loodusramat ja vaatas teisi. Järgmisel päeval nägid raamatud, kuidas inimesed teda tihti lugesid. On alles elu!


Tigu seenel

Ükskord läks tigu seenele.
Ta ronis üles seenele
ja mõtles : "Kõik söön ära ma!"
ning hakkas aplalt järama.

Kuuse otsas peoleo
nägi ära teo teo
ja hüüdis
"Ära tee nii,
ära
jära
seeni!"
Ei kuulnud aga tigu peoleod,
sest üldse midagi ei kuule teod.

Lõpusalm on minu luuletatud.

Teol selge siht on silme ees,
ei muuda seda ükski mees.
Ta muudkui seeni järab
ja teiste peale kärab.



Selle suve kõige toredaim päev

Ühel päeval läksime me emaga vanaema juurde.
Kui me senna jõudsime, ütles vanaema : "Tere! Kas tead, Delis, Leenul sündisid pojad." Ma hakkasin joostes kassipoegi otsima. Olin peaaegu terve talu läbi kamminud! Teadsin nüüd ainult ühte kohta, kus ma veel käinud polnud. See koht asus lambalauda pööngil heina sees. Selleks, et üles pööngule saada,  pidin ma mööda vana puuredelit sinna ronima. Kui ma üles jõudsin, ei näinud ma seal ühtegi kassi ega kassipoega. Tegin korra kassi häält ning äkki kuulsin ma kassipoja piiksumist! Ma otsisin veel ja leidsingi neli väikest karvakera. Olin nii õnnelik. Hüüdsin emale : "Ma leidsin!" Ema ei saanud aru ja tuli minu juurde. Ma võtsin ühe nunnu karvakera õrnalt kätte ja andsin emale. Ema küsis : "Mitu ja mis värvi neid on?" Ma vaatasin ja ütlesin : " Neid on neli, sinule andsin ma kirju ja siin on veel kolm musta- valgelaigulist!" Ema andis kassipoja tagasi ja läks ära. Ma imetlesin neid veel ja Leenu ise tuli ka sinna. Ta pani pikali ja pojad hakkasid nurruma. Nad olid koos nii, nii armsad!
See oli imeline päev!