STELLA-LIISA OMALOOMING

Mati uus auto.
Fantaasiajutt.

Elas kord Mati.Ta oli 18 aastat vana ja sai omale 18-nendaks sünnipäevaks uue auto.Ta oli selle üle väga õnnelik.Ta sõitis alguses sellega väga ettevaatlikult ja aeglaselt,kuid hiljem hakkas ta juba väga kiiresti sõitma ja ettevaatlikusest oli asi kaugel. Üks päev aga juhtus nii,et Mati tahtis oma sõprade ees kõvat meest mängida ja näidata,et ta oskab käed lahti ja silmad kinni ja nii edasi sõita. Aga siis. Käis kõva pauk. Mati oli vastu puud sõitnud. Mati arvas,et nüüd on ta autol lõpp,aga ei,õnneks oli lihtsalt üks väikene mölk kapoti peal. Mati oli õnnelik. Ta ütles poistele tsau! ja hakkas kodu poole sõitma. Mati oli nii õnnelik,et kui ta enda maja juurde jõudis,unustas ta auto uksed lukku panna. Mati läks tuppa, sõi, rääkis oma vanematega juttu ja läks siis magama. Öösel aga sellel ajal kui Mati magas, läksid Mati sõbrad ta auto juurde ja sõitsid sellega minema. Nad peitsid selle Jüri garaaži. Jüri on Mari parim sõber. Kuid muidugi oli nii, et Jüri ainult teeskles, et ta on Mati sõber. Jüri ilmus välja just siis, kui Mati endale uue auto sai. Aga Mati seda ei taibanud. Hommikul viisid poisid (sealhulgas ka Jüri ) auto sinna, kus saab rallida. Nad rallisid suht kaua. Kui Mati ärkas, vaatas ta aknast välja, et oma autot näha. Nõnda teeb ta tavaliselt igal hommikul. Kuid aknast välja vaadates nägi ta suurt katastroofi. Ta auto oli röövitud!. Mati pani ruttu riided selga ja jooksis õue. Ta läks kõigepealt Jüri ukse taha, et ta endaga kaasa kutsuda. Kuid Jüri maja juurde jõudes kuulis ta mingeid hääli. Need tundusid Mati auto hääle moodi. Ta jooksis sinna kust hääled tulid ja nägi Jürit, oma parimat sõpra, autost välja tulemas. Mati jooksis ruttu Jüri juurde ja küsis: " Miks sa seda tegid? ". Mati oli vihane. Jüri ei teadnud, mida vastata. Ta ajas kõik teiste süüks. Algul Mati ei uskunud teda, kuid Jüri pika seletamise peale andis Mati järele. Ta sai aru, et Jüri ei valeta. Jüri palus Matilt vabandust. Ta tahtis tõesti Matiga ära leppida. Jüri oli vahepeal aru saanud, et Mati ikkagi on tema parim sõber. Mati ja Jüri leppisid ära ja olid elu lõpuni parimad sõbrad. 

    Minu suvi.
       Kirjand.

Minu eelmine suvi oli väga lahe. Suve alguses käisin ma Haapsalus. Haapsalus elavad mu sugulased. Suve keskpaiku, kui ilmad soojenesid, käisin ma palju Karujärvel. Enamasti Katariina ja Henrikaga, kuid vahel ka teiste tüdrukutega. Seal oli väga lõbus. Juulikuus käisin ma ka Tartus. Tartus oli väga lahe, sest juhtumisi oli Katariina ka oma vennaga seal. Me käisime Katariinaga linna peal ja meil oli väga lõbus. Tartus elavad mu sugulased ja see oli põhjus, miks ma sinna läksin. Tartus olin ma umbes nädal aega. Kui Tartus käidud oli, käisin ma jälle Karujärvel, aga seekord ainult Henrikaga. Kui Katariina Tartust ära tuli, läksime me kolmekesi Onni randa. Seal olid hästi suured lained, mis meil üle pea läksid. Onni rannas nägime me ka Dave Bentonit. Vesi oli väga soe ja meil oli täiega lõbus. Augusti lõpus käisin ma Tallinnas kooliasju ostmas. See suvi jääb mulle kauaks meelde.


Mina ookeanis.

Üks kord läksime me laevaga ookeanile. Alguses meil vedas, sest ilmad olid head. Üks päev läks aga ilm tuuliseks. Meie laev hakkas kohutavalt kõikuma. Laev läks ümber ja me kukkusime vette. Teisi pereliikmeid ma ei näinud. Ma olin keset suur ookeani ihuüksi. Ma ulpisin kaua, kuni jõudsin ühele saarele. Seal ei olnud ühtegi inimest. Ma jäin magama ja hommikul, kui ma ärkasin, hakkasin ma endale süüa otsima. Ma otsisin kaua, aga ei leidnud. Siis tuli mulle meelde, et mul on kotis natuke süüa. Kui ma olin lõpetanud, hakkasin mõtlema, et kuidas koju saaksin. Ma proovisin nii et kirjutasin liivale: "APPI!". See kiri seisis seal päevi, aga keegi ei näinud seda. Ma ootasin mitu päeva, siis mitu nädalat ja lõpusk veel mitu kuud. Kuid üks päev lendas helikopter mind päästma. Ma teadsin, et nüüd on mu kannatustel lõpp. Kui ma koju jõudsin, arvasin, et olen ihuüksi, aga minu õnneks olid mu vanemad ka ära päästetud. Ma olin väga õnnelik ja olen ka siiamaani.

  Pliiatsi seiklused.

Elas kord poiss nimega Mihkel. Mihklil oli palju pliiatseid, kuid kõige ilusam neist oli väike roosa pliiats. Kord joonistustunnis kukkus Mihklil roosa pliiats maha, aga Mihkel ei viitsinud seda üles võtta. Väike pliiats aina ootas ja ootas, kuid asjatult. Pliiats otsustas minna kõrvalolevale lauale.